jõulukink

Jõuluvana pärineb Euroopa kristliku pühaku vihjest. Talle kuulub üheksa erineva nimega põhjapõtra ja tema suurim mure on see, et vähemates majades on korstnad, kuhu ronida. Tavaliselt selgitavad vanemad oma lastele, et kingitused, mida nad jõulude ajal saavad, on jõuluvanalt. Jõuluvana on tuletatud ideest salapärasest kujust, kes toob väikelastele kingitusi. Nicholas oli kaastundlik piiskop, kes elas 4. sajandil Väike-Aasias ja armastas anda almust. Hollandlased jäljendaksid teda nigulapäeval (6. detsember) kingituste tegemisel.

Kui maailm muutus, hakkasid kirjanikud ja kunstnikud kirjeldama jõuluvana kui punastes ülikondades valge habemega kuju, keda me täna tunneme. Samas on erinevates riikides ja kultuurides jõuluvanast erinev tõlgendus. Paljudes riikides valmistavad lapsed jõululaupäeval tühjad anumad, et jõuluvana saaks neid täita väikeste kingitustega, nagu mänguasjad, kommid või puuviljad. USA-s riputavad lapsed jõululaupäeval kaminasimsile jõulusukki, sest jõuluvana ütles, et tuleb jõululaupäeval mööda korstnat alla, et sukkadesse kingitusi panna. Nad panevad kamina lähedal olevale lauale piparpähkliküpsiseid ja väidetavalt sööb jõuluvana neid ja toob kingitusi. Teistes riikides panevad lapsed tühjad jalanõud õue, et jõululaupäeval (või 5. detsembril, nigulapäeva eelõhtul) saaks jõuluvana kingitused kohale viia. Saksamaal räägib legend, et ta riietus pühaks lapseks ning pani lastejalatsitesse pähkleid ja õunu. Ta sõitis ringi hobuvankriga ja jälgis inimesi, eriti lapsi, keda premeeriti õunte, pähklite ja maiustustega, kui nad hästi käitusid. Pahad poisid saavad piitsa. Vanemad on saanud inspiratsiooni legendi omaks võtma, et julgustada oma lapsi käituma.